SFKB Ka-309 Papagal

Tegu siis Bulgaaria lennukiga. Algul arvasin, et on originaal disain, aga tegelikult on tegu Caproni 309 arendusega. Litsensi alusel neid tehti ja nimigi viitab sellele. SKFB võiks tähendada u Samoijeta fabrika Kaproni-Bulgarski. Kuigi miks Caproni äkki oma esitähte muudab ma ei tea. Originaal lennukiga on vahet niipalju, et originaali Alfa 115 mootorid vahetati saksa jõulisemate Argus AS 10C vastu. Et jõudlus kasvas u 30% , siis paranesid kohe ka olulised lennuomadused. Bulgaaria versioon sai omale külgedel pikad aknad, õige veidi pikema kere ja muudetud sabaosa. Mitmest materjalist (toruraam, riidekate, puit ja alumiinium) konstruktsioon ja fikseeritud telik jäid samaks. Testlennud algasid novembris 1940 ja kokku toodeti 24tk. Kasutuses oli üle seitsma aasta ja oli leidis tegevust kerge pommitaja, kiirabi, treeninglennukina jm. Papagal, mis tõlkes tähendanb papagoid, jäigi ainukeseks Bulgaarias toodetud kahemootorilisek lennukiks sellel ajajärgul.



Mudel:

Ikka tsehhid ja tootjaks LF-Models. Kui arvestada selle epovalu hinda, mis jääb 40-60 euro kanti ja objekti vähest populaarsust, siis võib arvata, et palju neid just valmis ei tehta. Kuna kuulsuste janu on mulle tundmatu ja usun, et siitki midagi huvitavat tuleb, asungi asja kallale.
Valu on üle keskmise, aga eponduse omapärad täiesti olemas. Veidi praaki on ka sisse juhtund, aga usun, et sellest saame jagu.

Materjal on väga huvitav. Piisavalt pehme, et mõnusalt lõigata, aga samas piisavalt kõva, et ei painduks. Osa karbi sisu näeb välja nii:

Veidi etsi, vacu kuplid ja klaasid, ja üsna hea detailsus. Võib rahule jääda.
Suuremad tükid tüüpiliselt vormistatud, mis nõuab kohati ettevaatlikku vabastamist. Veidi on ka näha praaki tiiva esiservas. Tiivad ise sirged, pind väga hea.

Esimene töö on kerepoolte puhatsamine ja vormi lisade eemaldamine:

Selline pilt esimese proovi juures ei tohiks epo ette võtnut rööpast sugugi välja viia:

Vaikselt edeneb seegi. Eelmisel pildil näha olnud kere tahtis ikka veidi vastu ka punnida. Aga kokku liimisin selle kahes järgus, et vähendada pingeid. Lõpuks polnudki väga hull. Tavalisele superliimiga möllamisele kasutasin kere liimimisel seekord epot ka. Liimitavad pinnad olid esimeses pooles ja kõhu alla veidi liiga suurte vahedega, et ainult superliimile loota. Tiivad said üsna valutult külge ja tegelikult juba enne kere poolte kokku panekut. Seda seetõttu, et puurisin peale tiibade liimimist pikemad avad läbi kere tiibadesse ja metallist liftid läksid epoga sisse. Peale seda veel veidi mässamist siseorganite jäljendamisega, mis läbi akende näha jäävad. Seda tuli teha jälle mõne udusevõitu pildi järgi. Peale seda kõike, nägi asi välja nii:

Paremas nurgas näha olev valge tükk tuli liimida, kuna seal oli tootjal epot veidi puudu jäänud:)

Edasi sisu kallale. Midagi oli plekist kaasas ja selle väänasin siis kokku ja sisse. Kuidagi väga kitsas tundub ja aru ei saa kust kaudu sinna istmetele minnakse. Aga väga pead ei vaeva ka, sest vastuseid pole eriti võtta. Üks hetk siis sisu tegemisest:

Vahepeal käis tempo tänu erinevatele segajatele veidi alla. Lõpuks sai siiski jälle töö käima ja isegi pilti polnud mahti teha. Üks veisi õnnetu pilt siiski:

Ja sealt ei läinud enam kaua, veidi värvimist ja väiksemate detailide viimstlusi ja võis taas ühe töö riiulisse panna. Siin on nähe peaaegu valmis tulemus, sest küljeakende ümbrus tahab veel valgega raamimist

Kokkuvõtteks võiks öelda, et siiski üle keskmise toorik. Arengud epomudelite osas on tipu väga kõrgele tasemele tõstnud ja keskala läheb ühe laiemaks. Sellel mudelil on siiski omad plussid, aga ka ka veiedi vanemale epoajastule omased puudused. Siiki pole tegu hardcore poole tööga, kus pool tööd kuluks tahumisle ja viilimisele, seega saaks seda toorikut soovitada ka esimeseks epoprooviks. Lõpptulemus tuli siiski mõõduka töö ja ajaga ja võib taas mõõdukalt raule jääda.

Märts 2013