Sikorski Ilja Muromets

 


Ja siin siis lennuk, mis on kogu lennunduse ajaloos tähtis samm ja verstapost.

Ilja Muromets lugu sai alguse Riias paiknenud Russo-Baltic vaguni tehasest, kus Igor Sikorski loodud lennuk esmalt valmis. Veidi varem oli samas valminud Murometsi eelkäija ja nö kontseptsooniproov Sikorsky S-21, ehk Russki Vitiaz, või Le Grand, nagu seda kutsuti.
See lennuk oli siis maailma esimene neljamootoriline lennuk (mis mudeli seisukohalt oleks vaat, et veel põnevam objekt, aga las see hetkel olla:)

 

 

Grand, (mis päris alguses oli küll kahemootoriline) oli kahtlemata suur samm ja tähtis saavutus vene lennukitööstuses ja kogu lennunduse arengus. Grand ise jäigi teerajajaks ja elulugu lühikeseks. Tema lugu lõpeb 23 Juunil 1913, kui ta maas seistes saab tabamuse parasjagu demolendu teinud ühekohaliselt Moranelt ära kukkunud mootorilt. Sikorski otsustab raskelt viga saanud lennukit mitte korda teha.. selle töö oli tehtud ja Muromets võis edasi areneda.
Muromets, ehk Sikorski S-22 oli aga juba tõeline ime..suurte akendega avar salong, mis võimaldas lausa luksuslikku sisustust, väljapääsud tiibadele, võimaldamaks lennu ajal mootoreid hooladada. Ja muide Murometsal oli ka esimene lennuki WC. Ja isegi (mootori väljalaskelt toimiv) salongi küte. Kõik see oli lausa ennekuulmatu.

10. detsembril 1913 tõusis Muromets esimest korda õhku ja 25 veebruaril tegi oma esimese demolennu 16 inimesega pardal. Samal suvel tulid rekordid tripiga St Peterburist Kiievisse, distansiga 1200km ja tagasi. Esimene ots võttis aega 14tundi ja 38 minutit ja teine juba uskumatud 13 tundi. mõlemal otsal tehti üks vahemaandumine tankimiseks.
Kui Esimene Maailmasõda poleks puhkenud, oleks Muromets ilmselt käivitanud regulaarsed lennud reisijatega.

Kuna aga sõda sai reaalsuseks, sai ka Muromets omale uue rolli-olla esimene neljamootoriline pommitaja maailmas.

Aastatel 1913-1918 tehti kokku 73 Murometsa ja kuna esines mitmeid eri tüüpe ja uuendusi, siis polnud ükski neist päris ühesugune. Seega said venelased esimesteks lennunduse ajaloos, kes kasutasid raskepommitajaid ja korraldasid grupirünnakuid vaenlase sihtmärkidele. Sõja jooksul sooritasid Murometsid üle 400 lennu, külvates u 65 tonni pomme

Kuna eksisteeris mitemid tüüpe, toon andmed kõige levinuma ( toodetud 32 tk aastatel 1914-1916) Sikorski S-23 Ilja Muromets kohta:


Pikkus: 17.5 m
Tiivad:
Ülemine: 29.8 m
Alumine: 21 m
Kõrgus: 4 m

Kaal tühjalt: 3150 kg
Kaal koormaga: 4600 kg
Mootorid: 4× Sunbeam Crusader V8 148 hp
Kütus ja õlid: 600 kg
Meeskond: neli kuni kuus
Maksimum kiirus: 110 km/h

Relvastus koosnes väga erinevas variandis kuulipildujatest ja vastavalt meeskonnale ja kütuse kogusele oli pommilaadung 500-800kg ringis

Mudel:

Hetkel 72s saadaval siis Maquette ja ICM. Mul need riiulis mõlemad, aga töösse läks justkui parem, ehk ICM. Karbis tundub asi hullult hea, aga mida rohkem teed, seda rohkem tuleb väikseid murepoegi. Kõver kerepool oli üks esimesi.
Lisaks veel see, et kui poleks Urmase käest saanud vahvat raamatut, teeks otse karbist ikka päris mitu viga sisse.

Siin siis näha kere pooled. ICM on vaeva näinud kaigaste paigutamisega..tegelilult olid kabiini osas seinad topelt kaetud ja siledad. Seega kõik maha. Meetri paksune lagi ka õhemaks ja vales kohas olev luuk pikkuse jagu tahapoole tõsta. Pildil on näha need tööd poolepeal ühel kerepoolel:

 

Siin püüan näidata kere poole kõverust:

 

 

Kuna plastik oli paks, siis oli pildil tühisena tunduv kõverus siiski probleem. Lahendus - nügida kõver pool seest õhemaks kui sirgem ja loota, et see sirge järgi kuju võtab. Õnnestus visuaalselt rahuldavalt.

Enamus sisu võis rahulikult karpi jätta ja raamatu järgi ise uue nikerdada. midagi näha valmimas siin:

 

Kui klaasid ees ja kere koos, algas lihvimine ja lihvimine. Kui see mingis järgus, avastasin, et klaasid pole päris see, mis tahaks ja enamus sai eest katkutud ja ise uued lõigatud. Seejärel sai tiivad külge:


 

Peale alguse väikesi kõverusi on edasine päris hästi kokku läinud. Vaid ülemiste tiibade alumised pooled vajavad rohkem tööd. Vormi jäljed ja erinevad praagid vajavad parandamist:

 

 

Aga enne seda sai sabaosa tehtud. Kõik nagu sujus, aga väike tõrge tekkis ka. Mingi hetk hakkasin proovima kuda edaspidi tulevad traadikesed jooksma hakkavad. Ja salgus, et lisatüüride toed jäävad justkui ette. Jälle tuli sorida pilte ja uurida jooniseid. Kõike seda uurides said märksõnadeks palju vasturääkivusi ja vähe konkreetseid vastuseid. Siiski tegin saadaval olnud info põhjal toed ümber, nagu õigem tundus.
Siin siis enne ja pärast pildid:

 

Ühesõnaga..iga hetk võis tulla ette vajadus jälle materjale uurida, kontrollida, otsida ja otsida. ja ikkagi pole sa päris kindel, et asi päris õige sai. Noh piisavalt õige poole on siiski eesmärk ja selle nimel on juba mitmeid asju tehtud. Ja mõndagi on ees, millele tootja pole tähelepanu pööranud. Kohati pisiasjad, aga üldpildile annavad jälle veidi juurde. Nendest aga edaspidi, sest hetkel on asi veel sellises järgus:

 

 

Töö on käinud päris usinasti ja pisikesi osi ikka mõnedki kokku saanud. Tänud taas Urmasele, sest tema vormidest pärit paagid hakkavd ka looma. Pärast teen ehk pildid ka, millised kippusid paagid restist tulema ja miks ma läksin valamise teed.

Vahepeal hakkasid pisemate juppide installimisest käed värisema küll ja kohati kippusid mõned asjad oma mõõtude tõttu kaduma minema. Aga miskit siiski toimumas:

 

Pisiasjad võtavad päris palju aega, aga mootorite etapp hakkab valmis saama:

 


Keskmiste paakidega hakkab ka looma. Kütuse voolikud ja mõõduklaasid on päris kerge vaevaga saavutatud, aga igati tõhus lisa.

 

Aga enne lubasin rääkida, miks üldse uued paagid tegin. Püüan vastata ühe pildiga. Sel peaks näha olema otse restist kokku pandud paak, mis peaks olema ümmargune, aga on lapik ja lai, nagu vaala selg. Kõrval kõvasti töödeldud sama asi.
Siis on näha Urmase kätetööd metallist masterite ja vormi näol. Ja lebab ka üks pooleli uus tulemus. Plaanis on nimelt veel kaks paaki trossidele riputada, aga sellest hiljem:

Tagaplaanil on näha ka valmivad tiiva toed

Üks võte tagant ka. Silma riivavad valujäljed ülemisel raamil lähevad veel kõrvaldamisele:

 

Ja siin siis tähtis hetk. Paika saab esimene pikem "tross"

 

Üldiselt on seal kandis veel mõndagi tööd märgata, enne kui suurem trossitamine saab alata.

Ja üks üldine pilt ka veel:

 

Minu jaoks on alati lennuki juures ülev hetk, kui tiivad külge saab. Lennuk on sündinud. Edasine on kasvamine:)

Tiibade tegemist lihtsustas oluliselt keskmise karbi süsteem, mille külge sai tiivad poolte kaupa panna.

 

Ühe poolega on alustatud ka tugede tegemist. Mõnikord läheb raskeks, kui pilte õigest lennukist on saadaval. Vaevalt ma muidu oleks hakanud lisatugesi nikerdama. Aga õiged pildid räägivad liiga selget keelt, et neid mitte teha. Kuigi kõik senised Murometsi autorid, keda netist näha on olnud, on neist mööda vaadanud.

 

Vasakul pool näha olev kolme materjali rist oli paras nikeradmine. Aga miksit siiski valmis ja kuigi ühtteist sealt veel puudu, annab juba aimu. Suurema toe materjalina kasutasin jälle etsi jäänuseid:)

Tööd on olnud parasjagu palju ja siinkohal ei üritagi seda kõike peale saada. Siit üks vahepealne hetk:

 

Väike ülesvõte sabaosa töödest:

 

Nüüd aga hakkab kalennuk valmis saama. Mõned viimistlused veel ja vist ongi kõik. Tegin paar kiiret pilti laual ja hiljem teen mujal juba mõned nö lõpupildid.
Pea kolm kuud suht tihedat tööd.. päris põnev ja hariv oli, kuigi mõndagi annaks paremini teha. Esimene mitme mootoriga biplaan minu käe alt. Paar järmist tõõd tahaks nüüd mitte biplaane teha:)

Märts 2011

 


© 2003-2023 kalle at emmk.ee