Avro Lancaster

Dambuster

Niisiis Lancster. Brittidel ikoonilisi lennukeid ikka leidub ja Lancaster on nendest üks säravam staar. Ka
80 aastat peale sõja lõppu on see lennuk tugeva sambana kogu suure võiduaura identiteedis ja väga
paljude brittide südametes. Ja enamasti ei huvita kedagi, palju see see lennuk hävingut ja surma
külvas, sest sõda oli vaja võita liiga palju vahendeid valimata. Täna vaadatakse seda lennukit kõikjal
suure vaimustsega ja vähemalt brittide jaoks on see üks tugev võidusümbol ka täna.
Kas Lancaster on brittide suure trio (lisaks veel Halifax ja Stirling) kõige parem liige, võib vaielda, aga
kõie kuulasam kindlasti. Kõik oleks aga võiud vabalt ka olemata olla, sest Lancasteri otsene eelkäija
Avro Manchester oli tänu oma probleemsetele mootoritele piisavalt suur läbikukumine, et sellele ei oleks pruukinud järgneda mingit Lancasteri. Aga siiskil, anti veel üks võimalus ja ülejäänu ong iajalugu.

Kahemootoriline Avro Manchester töötati välja 30date lõpus ja see olnud sugugi paha lennuk. Aga
selle lennuki mootorid olid mitmes mõttes nii ebaõnnestunud valik, et 1942 võeti need lennukid
teenistusest maha. Aga veel enne seda disainiti Manchester kiirelt ümber, lisati kaks mootorit ja
kaotati kolmas sabakiil. Mootoriteks said nüüd kuulsad Rolls-Royce Merlin jõuallikad ja üsna kohe
peale esimesi katsetusi 1941 oli selge, et uus lennuk on nüüd sootuks midagi muud. Mõnda aega olid
kaks ka koos liinil ja uue lennuki nimeks oligi algselt Manchester III. Üsna pea aga sai hilisem kuulsus
oma uue nime ja Manchesteri roll oli täidetud.
Peale edasisi katetusi sai Avro esialgu tellimuse valmistada 1070 lennukit, aga üsna kiirelt oli selge, et
selle tehase võimsusest üksi ei piisa, et nõudlust täita. Seega moodustati grupp tehastest, mis said samuti tellimused ja nii valmistas neid lennukid lõpuks kokku 6 eri tootja tehast.
Lancaster oli relvastatud nelja hüdrauliliselt liigutatava kuulipilduja pesaga, aga selle peamiseks
relvaks oli selle uuenduslik 10 meetrit pikk pommiruum,mis võimaldas kanda mitut tüüpi pomme. Nii
saigi Lancasterist lennuk, mis kandis mitmeid erinevaid pomme, miine ja ka süvaveepomme. Neist
kõige raskem oli esialgu 1800kg Coocie, mille raskuse poolest ületasid hiljem erilisteks ülesanneteks
mõeldud Upkeep, Tallboy ja Grand Slam. Viimane kaalus juba 10 tonni. Selle nö maavärinarelva
kandmiseks tuli lennukit juba üsna oluliselt ümber ehitada ja see oli ka kõige raskem pomm, mis
selles sõjas üldse lennukile kinnitati. Lancasterist sai üks kõige laialdasemalt kasutatud pommitaja,
mis toimetas vaenlase kaela 156000 rünnaklennuga 608000 tonni erinevaid pomme. Tohutut hävingut
ja surma külvati just saksa linnadele ja selle kasu ja moraali üle vaieldakse täninini. Saksa linnade
lauspommitamine tekitas kahtlusi ja vastuolu juba sõja ajal isegi liitlaste endi seas, aga sõda oli vaja
võita ja Lancaster oli selleks üks ülimalt tõhus relv.
Lisaks standard ja igasugu eri pommitamistele kasutati Lancasteri veel erinevate uute mootorite
katsetusel. Lisaks täitis see pikamaa allveelaevavastaste patrulllennuki ja õhu-merepääste rolli. Seda
kasutati ka fotoluureks ja õhust kaardistamisek, ning Avro Lancastriani reisijate- ja
postitranspordilennukina. 1946. aasta märtsis lendas BSAA Lancstrain esimese liinilennu uuest
Londoni Heathrow lennujaamast. Lancastere toodeti üldse kokku 7377tk.

Sama kuulus, nagu päris lennuk on juba väga ammusest ajas olnud ka selle mudel. Siis kuulus selles mõttes, et populaarne mudeldamise objekt. Selleks on kasutatud väga palju erinevaid võimalusi erinevates mõõtkavades. Kõikide võimaluste ja skaalede üles lugemine võtaks muidugi paraja ajakirja mõõtmed ja jääb siinkohal ära. Tuleb aga öelda, et kuni päris viimase ajani pole 72 klaalas häid valikuid olnud juat üleliia palju. Haesgawa on pikalt olnud pikalteest ära, aga selle frma laiskus uusi asju turule tuua on ka siinkohal uued mängijad lavale lasknud. Revell ja Airfix on täna uuemate restidega väljas.

Siin näha olev mudel on aga relikt ja seda mitmes mõttes. Kõigepealt selle restid on küll Revelli toodang, aga üsna vanast ajast ja seda on igas osas näha. Mudel valmis üsna uue laine alguses ja esindab täna olulist verstaposti kogu valminud mudelite rivis.

Kirjutan seda siin ligi 20 aastat peale mudeli valmimist ja mul on vaid mõned pildid andmaks edasi hetked ehituse protsessist. Siin on siis näha kere, kus veel näha Revelli vana vormi omast rohelist plastikut. Võimsad needid, vähene detailsus on põhilised märksõnad. Kokku läks keskmiselt, aga silumist siiski jagus.

Siin aga viimistlused tehtud ja värvitööd lõppjärgus. Enne värvimist sai päris palju vaeva nähtud vuukide jm silumisega ja ka täna saan viimistlusega üsna rahul olla.

Siia veel mõned säilinud pildid väiksemate osade värvimisest

Valmis mudeli puhul pean tõdema, et olen seda hiljem veidi tooninud, aga muus osas on see nagu toona valmis sai. Ise olen üsna raul sellise tooriku ja nö algaastaid arvestades võib lugeda lõpptuemuse päris õnnestunuks. 2025 aasta seisuga on see mul seni ainus valminud Lancaster