Kalle - Honda ST1100

Honda ST1100

Selle ratta saamise lugu võiks olla mõne teise siin kirjeldatuga üsna lühike. Mitte, et minu käes olemise lugu oleks lühem, aga tema tulek käis nii äkki, et nüüd tagantjärgi on päris raske midagi pikemalt öelda. Juhus ja mõned õnnelikud kokkusattumised võiks öelda märksõnadeks.

Oli aasta 2002 päris algus. Peale 2001 aasta Krimmi sõitu olin otsustanud Kawale veidi põhjalikumat hooldust teha ja olin sellega just parajasti poole peale jõudmas. Ma ei kiirustanud, üks õhtu veidi nokitsemist, siis ka teine, nagu see ikka talvel käib kui aega on teha ja mõelda.

Talv edenes. Vahepeal käisime Soome talvisel kokkutulekul Raido ja Mardiga. Seal on teatavasti üsna erinevat tehnikat näha, millest osad õige omapärasel, samas aga tõhusal viisil talvevalmidusse seatud. Kõige raskem tehnika muidugi sakslaste kohale sõidutatud ja nagu Raidolt teada sain, olid need mehed Soomes juba mitmendat aastat samade ratastega. Nende tanke meenutavate airhead bokser bemmide hulgas oli aga üks veidi teistsugune ratas ka. Nagu bemmid, vedas ka see hiiglaslikku külgkorvi, aga vedajaks oli Honda. Veidi üllatav oli selles rollis näha just seda Hondat. ST1100 ja korv ja seda kõike veel talvel.

Igatahes mõtisklesin just selle ratta juures veidi pikemalt, mitte ainult seetõttu, et see nägi siin talves suht omapärane välja. Samale rattale (ilma korvita ikka jah :) oli mu mõte juba varem pidama jäänud. Ikka veidi pildilt ja mõnelt FIMilt oli jäänud selline "tahaks ka kunagi" tunne. Tegelt üsna udune ja vaikne mõte, sest oli teada, et selle ratta hind lendab minu võimaluste piirist kõrge kaarega üle.

Soome talve rahulikus lumesajus tulid pähe mõned mõtted, et seda poleks ju paha ka ise omada, mis aga kokkutuleku edenedes vaikselt eemale kadusid.

Vaevalt saime sellelt talvekalt tagasi kui ühel klubiõhtul tekkis teema, et vana kala "nokitsen mitmel rindel" Urmo alias Juri Tsvetkov on USAst toonud jälle väikse portsu tsikleid. Keegi teadis midagi, keegi küsis, keegi tahtis vaadata. Mingi hetk tekkis väike seltskond, kellega läksime vaatma, mis Urmo garaasis toimub. Ma läksin ka kaasa, täiesti niisama, lihtsalt huvist.

Selgus, et oligi huvitav, õigemini hakkas kohe väga põnev, sest seal ta seisis. Hiljutised mõtisklused Soomes tulid kiirelt taas meelde, sest teiste USAst saabujate hulgas oli samuti ST1100. Küll väiksemate plastiku vigastusega, aga muidu lausa uskumatult puhas ilus punane tükk. Kuigi läksin sinna teistega kaasa lihtsalt kaasa, mõjus see vaatepilt väga ja oma suureks üllatuseks leidsin end üsna põhjalikult mõtisklemas võimaluste üle ajada kuidagi kokku enese jaoks väga suur hulk raha.

Mõnikord sekkuvad juhused ja hea õnn ning teevad sulle kambaka just siis, kui sa seda oodatagi ei oska. Igatahes mulle tuli kogu lahenduste jada nagu lotovõit. Ning väga kiire. Hea õnnega koostöös klõpsatasid asjaolud kokku just nii, et üsna pea oli too ilus Honda minu garaažis. Kuidagi totakas tunne oli. Alles ma mõtlesin talvekal igatsugu "oleks-poleks" mõtteid ja nüüd on kõik siin, suht jabur.

Ning läks mitmes mõttes veelgi paremaks. Kuigi nagu mainitud olid rattal mõned vigastused, selgus nende likvideerimise käigus, et kõige muu osas on tegu lausa pärliga. Ülipuhas ja korras iga viimasegi nurgataguseni ja parajalt palju kallist lisavarustust, millie väärtusest hakkasin alles aimu saama. Kõigele krooniks oli aga asjaolu, et enne sundmüüki, peale mingit väikest kummalist õnnetust oli ratas läbinud väga põhjaliku hoolduse.

Selles mõttes oli Honda tulek minu valdusse täielik vastand Kawa tulekuga. Kõik, mis kuluosade nimistusse kuulus, oli just vahetatud. Täiesti uued rehvid, klotsid, filtrid jne. Kõik toimis ja töötas nagu uus. Kohe tänavale tormamist takistas lisaks ikka veel veidi talvisele ilmale siiski olukord, mis siin piltidel näha.

Asunud aga kiirelt asja kallale, saabus üsna pea aeg, kus sain esimeste sõiduilmadega kaasa minna ja proovida, mis on mis. Mida rohkem ma proovisin ja tiirutasin, seda rohkem sain aru, et tegu on ideaalse tsikliga minu jaoks. Asend, iseloom, käitumine - kõik sobisid parimal võimalikul viisil ja iga hetk sõitu oli lausa nauding. Mitte ainult seetõttu, et iga uus asi on hea ja parem, vaid see ratas oli kohe "perfect match" minu jaoks igas mõttes.

Aastaks 2007 on minu Honda minu käes läbinud üle 93000km (kokku üle 140000km) ja kõik eelpool öeldu kehtib ikka veel. Ratas on lausa suurepärases korras ja võin vabalt uskuda, et muretumat ratast ei saa mul kunagi olema. Rutiin on olnud järgmine. Talvel korralik ring hooldustega peale ja suvisel hooajal jääb mureks bensiini valada ja sõita. Sekka mõni õlivahetus. Kõik muu on vaid sulaselge sõidurõõm. 100% probleemivaba ja parim näide, kui rääkida muretust rattast, tõeline Honda!

Asjaolud on kujunenud nii, et pikemaid reise olen teinud selle rattaga üle aasta. Vahepeale on tulnud reisid, mis tehtud teiste ratastega. Siiski on siiani tegu minu põhilise kaaslase ja sõiduvahendiga. Lisaks igasugu sõitudele meil ja mujal võib pikemate reiside muretu kulgemise kanda selle ratta arvele sõitudega Horvaatiasse, Hispaaniasse ja Tuneesiasse.

Nagu öeldud, kirjutan neid ridu aastal 2007. Suvise hooaja algus pole enam väga kaugel ja ka Honda valmistub joonele astuma. Uus aasta, mõtted ja plaanid ja uued tuuled puhumas ka tsiklite poolel. Kuid mis iganes ka ette ei tuleks ja muutuks, neid ridu siin pole võimalik üle ega ümber kirjutada. See Honda on oma rolli suurte tähtedega minu tsiklite sekka kirjutanud ja uustulnukad alles peavad oma rolli positsiooni koguma hakkama :)

ST järg

Mul küll polnud plaanis seda lugu siin justkui blogina edasi kirjutada, aga mõningad sündmused said siiski liiga kaalukateks, et neid siin mitte ära märkida.

Just sama 2007 aasta sügisel juhtus nimelt selle rattaga üks lugu, millega kogu selle peatüki siin päris üheselt kokku oleks saanud võtta. Hooaeg enne seda sündmust oli olnud igati edukas ja piisavalt põnev. Muuseas käis Honda ära väiksel ümbermere tiirul ja kõik oli igati lill.

Aga see lugu, mis sügise üsna uute värvidega maalis on ise üsna tavaline, mis meie teedel oktoobri õhtus maanteel võib juhtuda. Just, metsloomad ja selles mõttes just üks hullem võimalikest, põder ja pealgi veel nii suur, kui suureks see loom meie maal üldse kasvab.

Sellest loost pikema variandi leiab huviline siit. Kui aga kiirelt edasi minna, siis siia jutu juurde tuleks panna pilt, mis avanes garaazis üsna kohe peale seda, kui kannatanu oli koju saabunud.

Jah üsna lootusetu, polegi siin muud justkui öelda. Siiski oli selles loos kaks üsna olulist seika. Nimelt jäi ratta kogu veerev osa täiesti puutumata, ehk siis löögi võttis endale pehme osa. Või nagu laeva puhul võiks öelda.. pealisehitised said massiivseid purustusi, kuid alus säilitas ujuvuse. Ja paremgi veel. Kuna jaapani insenerid on STle ehitanud nii suurepärase mootori kaitseraua, jäi ka kogu külje tähtsad osad täiesti terveks ja isegi ilma ühegi kriimuta. Kogu töö ja löögi võttis see raud lohiselmisel endale.. Seega võisin üsna pea lahti riietatud rattaga garaazi koridoris proovisõite teha ja tõdeda, et kõik on endine. Sealt edasi ei läinud väga kaua, kui saabus mõte hea asi endisesse seisu taastada. Kuna vahetust nõudis siiski kogu pehme esiosa, võtti sellises mahus juppide hankimine algul veidi nõutuks. Olukord võttis aga uue pöörde peale üht kõrvalt vaataja jaoks veidi hullumeelset ideed..

Just siin võiks algust teha ühe päris uue reaga minu tsikilte ajaloos. Nimelt mängu astub Pelikan. Pelikan on teadagi legendi järgi esimene doonor ja sellega ka teeninud ära au olla doonorite logol. Minu loos tähendas see seda, et ühel haruldaselt sõidetaval jaanuarikuu päeval 2008 saabusin garaazi sellise rattaga. Ah, et kuidas nii? No sellised ajad nõuavad otsustavat tegutsemist. Ja kui appi tulid ka Motodepoo ja Rain, said järelmaksuks käed löödud ja asi sai edasi minna. Võiks ju arvata, et selle tulemisega võiks kogu eelnevale loole joone alla tõmmata ja uue rattaga edasi minna. Aga nii lihtne see lugu siiiski olema ei saa. Doonor tähendab ikka seda, et kuigi tegu oli täiesti heas seisus kasutatud rattaga, lõpetas see sõiduriist oma olemise senisel kujul ja seda ikka selleks, et kõik vajalik haigele üle anda. Kummaline mis? Kõik selgub siiski omal ajal;)

Peale sellist lüket ei nõudnud edasine enam liiga suuri pingutusi ja kevade saabudes võis uues säras Pan juba taas joonele asuda. Veidi sellest mis ja kuidas, saab ilmuma siia.

Ühe esimese sõiduna sai külastatud sündmispaika, kust viimati kärus sai lahkutud ja tehtud sinna jäänud juppidest väike maamärk.

Mis sai aga Pelikanist? No sellest saab loodetavasti üks hoopis eriline lugu. Nimelt polnud selle ratta saatus niisama oma osad ära anda, vaid see lugu läheb veel edasi. Ja kui aeg on küps saab sellest aimu siit.

Selle loo peatagelane on aga taas eluga rahul ja neid ridu kirjutades üks hooaeg jälle seljataha saamas. Seekord oli kord pikemal reisil käia küll veidi kollasemat värvi ratta käes, aga sellest hoolimata on kõik muu sujunud igati ilusti. Tänu sellele on saanud ka spidol numbrid saltosi teha.

Läbi muutuste aegade sai ikka võimaluste piires reise ka tehtud. Nii siis tulidki Balkani tiir, Poola tiiruke, Balti tiir, Valgevene, Nordkapp

Ja kokkuvõtteks on tänaseks minu ST rattad veerenud 252000km ja sõit jätkub...

Garaažipilte